Jätkame seal, kus eelmine kord pooleli jäi :).

Tänu sellele, et olen LKK esindaja oma koolis ning tänu õpetajate liikumisrõõmule, sain end proovile panna ka koolitaja, liikumisürituste korraldaja kui ka kõneisikuna. See kõik on toonud väga palju usku endasse juurde. Eriti just kolleegide koolitamine ja neile ürituste korraldamine. Kuidas õpetada oma kolleege, õpetajaid – see on paras väljakutse. Kooliaasta lõpuks olen näinud tulemusi, mis teevad rõõmu. Paljud kolleegid on kasutusele võtnud liikumispausid ja liikumisülesanded ning kasutavad nippe, mida ma neile olen edasi õpetanud. See on tunnustus ja au mulle!

Õpetajate liikumisrõõmu aasta raames tahtsin korraldada liikumisüritusi kolleegidele, et parandada ja tõsta tiimitunnet. Kui alguses oli osalejaid vähem, siis iga üritusega osalejate arv kasvas ning olen tundnud, et ka tiimitunne läks paremaks. Õppisime teineteist rohkem tundma ja väljaspool tööaega saime koos liikudes aega veeta. Kahjuks ei õnnestunud nüüd kevadel oma plaanitut üritust läbi viia. Sain aru, et kolleegid on kaugeõppeaastast väsinud ja lisaüritusteks enam energiat ei olnud. Pole hullu, küll suvel saab energia tagasi.

Mulle endale meeldis ja ka kolleegidelt tuli kõige rohkem head tagasisidet tiimitöökuu ja vaimse tervise kuu üritustelt. Vaimse tervise kuul käisime mererannas jalutamas, kuulasime loodust ja muusikat, tegime teraapilist võimlemist ning mõned läksid ka pärast SPAsse edasi. Mis ehk vähem haaras oli helkuriga õue kuu, kuid sellel kuul rõõmustasid helkuriga tegevuste üle õpilased.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga edukas ning elamusterohke aasta, isegi distantsõppe kiuste. Vähe sellest, et hakkasin ise rohkem liikuma, sain oma pere ja isegi lemmiklooma rohkem liikuma, sain ka kolleege tundma õppida, oma tunnid põnevamaks ja õpilastega lähemaks. Kuigi kõiki tegevusi ei õnnestunud ehk läbi viia, mis plaanitud oli, pidi kohanema ja mitte alla vanduma. Need, mis sai tehtud, olid väga õnnestunud.

Minul kasvas usk endasse ja julgus, et saan kõigega hakkama. Peale seda aastat ja neid kogemusi, olen hakanud kõigele jaa ütlema ning see on mu elu väga põnevaks teinud. Nagu näiteks see, kui ütlesin jah pakkumisele oma kogemusi teistega jagada. See on olnud põnev! Loodan, et olen suutnud innustada teisigi rohkem liikuma ning väljakutseid elus vastu võtma. Kui on tahtmine on ka võimalus. Ja mida rohkem õpetajaid liikumisega tegeleb, seda rohkem terveid lapsi meil koolides on.

Olen tänulik ka oma kolleegidele Narva Kesklinna Gümnaasiumist ja oma perele, kes minu liikumismõtete ja ideedega on kaasa tulnud. Väga suur aitäh Liikuma Kutsuva Kooli võrgustikule ja liikumislaborile, tänu kellele see kõik on üldse võimalik olnud. Aitäh, et olete olnud minuga sel teekonnal.

Liikumisrõõmsate kohtumisteni!

Alustades õppeaastat 2020 sügisel, ei osanud ma ettegi näha, et kevadeks nii palju juhtuda võib. Kui palju oleme saanud kohaneda muudatustega, ootamatustega ning kui palju sõltub meie endi meelestatusest ja valmisolekust. Mina lisasin oma õppeaastale lisaks ka väljakutse muuta oma päevad liikuvamaks ja ka sellest teekonnast hetki teistega jagada. Alustades ei osanud ma aimatagi, et saan ka võimaluse lausa Eesti Televisioonis liikumisest rääkida.

Võin liialdamata öelda, et Liikuma Kutsuv Kool (LKK) muutis mu elu! Mitte vaid seepärast, et hakkasin ise rohkem liikuma, vaid tänu LKK-le olen muutund enesekindlamaks ja julgemaks.

Kui meie kool liitus LKK võrgustikuga ja mina olin koolis LKK esindaja, tuli mul ka endal rohkem liikuma hakata. Rõhk just sõnal LIIKUMA! Nimelt olen ka enne olnud sportlik, käinud trennis, kuid LKK näitas, kui vähe ma muidu liigun. Kõik oma argipäeva käigud tegin autoga: lasteaeda, kooli, poodi. Isegi trenni läksin autoga, et siis tund aega trenni teha. Nüüd aga tahan ma igal pool käia jala, et saaks LIIKUDA. Püüan võimalikult vähe kasutada autot, sest tegelikult saan enamus asjad aetud jala. Ja nii me olemegi kogu perega rohkem jalgsi liikuma hakanud. Ja tundub, et LKK-st on võitnud ka meie koer. Nimelt on koeral olnud kogu aeg väike kaalu probleem, aga kui hakkasin ise rohkem jala käima ka asju ajamas, hakkasin ka koera rohkem kaasa võtma. Lisaks oma tavapärastele jalutustele, sai ka koer rohkem liigutada, mis on mõjunud nii hästi, et üks aeg lausa sõbrad märkasid ja kommenteerisid, et koer on salenenud.

Tänu LKK-le hakkasin ka oma tööd teise pilguga vaatama. Kui ma enne olin ikka natuke skeptiline liikumismõjust lastele koolitundides, siis enam mul pole ühtegi kahtlust: kui lapsed liiguvad rohkem siis nende mõtted liiguvad paremini. Enam pole minul mitte ühtegi tundi ilma liikumispausita ja lapsed ootavad seda iga kord.

Nii olen märganud, et nooremad lapsed vajavad sirutust peale 15-20 minutit, vanemad peale 30 minutit. Ja kui tore on näha, kuidas elavnetakse, kui kuuldakse, et tulemas on liikumispaus. Liikumispause tegin ka distantsõppel. Sealjuures oli mul huvitav tähelepanek. Kui muidu lapsed ei tahtnud väga kaameraid tööle panna, siis liikumispausiks panid kõik oma kaamerad sisse. Sain aru, et nad tahavad näidata, et nad teevad kaasa ja teavad, et kui ma näen, siis ma saan ju ka neid kiita.

Distantsõppeks olid mul mõned harjutused eelnevalt valmis mõeldud. Näiteks tegin neid, mida ka Eesti Televisiooni hommikusaate saatejuhtidele. Lihavõtete ajal leidsin internetist spetsiaalsed teemakohased liikumispausid: kõnni nagu tibu, näita kuidas tibu sünnib, liigu nagu muna liigub, too mulle muna (mille peale üks õpilane tõi lausa 10 muna). Või mängisime numbrite mängu – kui ütlen nr 1, tuleb kükitada, kui 2, siis plaksutavad, kui 3 siis kaks kätt üles tõsta. Ja nii vaheldumisi ning tempot tõstes. Mõni mäng tuli ka koha peal välja mõelda. Näiteks ühe distantsõppe tunni liikumispausil palusin tuua ja kaamerasse näidata erinevaid esemeid. Õpilased, kes elasid 2-kordsetes majades said eriti hea liikumise. Kui alguses proovisid lapsed kavaldada siis mingi hetk hakkasid nad ise kaamerate ees ausalt tegema, kui said aru, et nad jäävad vahele. Lõpuks ei olnud see enam üldse küsimus – kõik mängisid ausalt.

Mulle oli lihtsam distantsõppe ajal teha liikumispause kui aktiivseid ainetunde. Kuid need, mis ma tegin, need said head tagasisidet just lastevanematelt. Näiteks pidid ühe tunni raames õpilased otsima kevade tunnuseid ja paljud tegid seda koos oma vanemaga, kes hiljem kirjutasid, kui tore neil oli oma lapsega niiviisi aega veeta – avastada kevadet, ümbrust, jutustada ja arutada.

Jätkub peagi...

Seekordne õpetajate liikumisrõõm tuli kahe 7. klassi õpilase loovtööst. Kuna üks neist õpilastest on ka mu oma laps, siis LKK õpetajana soovitasin loomulikult, et loovtöö võiks olla ka LKK vaimus.

Pärast mõningast mõtlemist ja arupidamist jõudsidki noored lahenduseni korraldada õpetajatele talvine ja mänguline spordipäev. Otsustasin lasta noortel võimalikult palju ise teha ja sekkuda vaid siis kui tõesti tarvis. Peamised tingimused spordipäevaks olid, et tegevused peavad olema jõukohased igas vanuses õpetajale ja õpilasele ning sellised mis ei vaja erilisi lisavahendeid.

Nii panidki noored ise kokku mängukava, planeerisid ära, kes millist mängu juhendab ja jaotasid ka muud vajalikud rollid – igati hea organiseerimise kogemus ühele kooliõpilasele. Noored pidasid planeerimisel meeles ka seda, et jaanuar oli õpetajate liikumisrõõmu kalendris tiimitöökuu ja plaanisid teha meeskonnad, kes omavahel võistlevad. Lisaks organiseerimiskogemusele, said loovtöö teinud õpilased võimaluse olla juhendaja rollis ja juhendada õpetajaid, mis pole kindlasti ühele 7. klassi õpilasele tavapärane tegevus. Minu kõige suurem roll oli vist üldse vaid hea ilma tellimine :). Mängupäevaks lubas küll halba ilma, aga meie õnneks oli ideaalne talvepäev: 5 kraadi külma ning ideaalne lumi õues olemiseks ja lumepallide meisterdamiseks.

Ürituse tegi eriti toredaks see, et õpetajad võtsid kaasa ka oma lapsed. Ka mina võtsin oma noorima poja kaasa, kes oli nii vaimustuses, et sai emaga koos lumes hullata ja mängida ning ootab juba väga uut “ema koolitust tööl”. Saime õpetajatena kõik väga mitmekülgse ürituse – olla värskes õhus, suhelda kolleegidega, hullata oma lapsega lumes ning ka oma kooli õpilastega aega veeta.

Meie lustlik talispordipäev toimus lausa kaks korda, sest peale esimest üritust tulid õpetajad noorte juhendajate käest pärima millal järgmine toimub. Esimesel spordipäeval oli meid umbes 18 inimest, teisel juba umbes 25. Kui esimesel üritusel oli plaanitud tund aega, siis teisel oldi nii hoos, et kellaaega ei pandud tähelegi.

Mõlemal korral toimus talvine spordipäev Narva lähedal Äkkekülas. Esimesel spordipäeval olid enamus tegevused sellised, mida on õpetajal väga lihtne ka hiljem näiteks tundides lastega teha – võimlesime, mängisime lumesõda, trips-traps-trulli ja teisi mänge, kus peamised mänguvahendid olid lumepallid. Teisel spordipäeval sai kaasa võetud ka kelgud ning minu keldrist vanad puidust suusad. Kuna teine spordipäev toimus Vastlapäeval, siis minu keskmine laps küpsetas üllatuseks kõigile osalistele ka pannkooke. Nii sai peale mänge ka sooja teed ja pannkooke nauditud. See oli väga hea päeva lõpp tiimitunde tekitamiseks! Ise pühendasime teise spordipäeva ka sõbrapäevale ning jagasime oma kooli kodulehel seda, et õpetaja ei ole vaid keegi, kes tunnis õpetab, vaid keegi, kes võib sõbruneda õpilastega ka koolisisestel ühistegevustel.

Seekordki on mul hea meel öelda, et päris palju osales neid õpetajaid, kes varasematel liikumisüritustel pole käinud. Ja kui tore on näha neid õpetajaid võistlemas ja kaasa elamas. Kõik oleks nagu oma sisemise lapse üles leidnud :). Veebruarikuuks oli rohkem liikumistegevusi plaanis, aga distantsõppele suunamine ei andnud palju võimalust, eks tuleb siis uut aega oodata.

Kuid nüüdseks on pool õppeaastat ja pool õpetajate liikumisrõõmu aastast möödas ning saab teha esimesi kokkuvõtteid. Võin julgelt öelda, et õpetajate tiimis on näha muutusi. Kui algul suhtuti palju skeptilisemalt LKK programmi ja liikumispausidesse, siis nüüd (osalt ka tänu distantsõppele) on rohkem õpetajaid aru saanud piisava liikumise vajadustest nii õpilastel kui ka iseendil. Lisaks kannab järjepidevus vilja – õpetajad on ära harjunud, et vähemalt kord kuus toimub mõni vahva ühine liikumistegevus kolleegidega.

Vaatame ja ootame, mida huvitavat toovad õpetajate liikumisellu saabuvad kevadkuud!

November oli helkuriga õue kuu. Nii oli meilgi plaanis helkurimängud õpetajatele, kuid koroona tegi omad plaanid. Paljud kolleegid olid kas haiged või isolatsioonis, et mitte haigeks jääda. Muuhulgas sain minagi kaks korda isolatsioonis olla.

Ja nii läkski. Päeval, kui pidi toimuma planeeritud helkurimäng, pidin mina, korraldaja, jääma isolatsiooni. Kuigi mängu ei toimunud, võttis meie õppealajuhataja hoopis plaani, et lähevad siis jalutama. Ja siinkohal sain suurt rõõmu tunda, kui kolleegid helistasid mulle ja küsisid, kas midagi ikka toimub. Sain kinnitust, et liikumine on aina tugevamalt leidmas oma kohta meie kollektiivis. Hoolimata koledast ilmast mindi mängu asemel üheskoos õppealajuhataja poolt pakutud jalutuskäigule. Boonusena oli kohal ka õppealajuhataja poeg, kes on koolis mängujuht ning sisustas jalutuskäiku mängupausidega.  

Kui ma kahe isolatsiooni vahel sain korra koolis käia, õnnestus siiski ka üks ära jäänud helkurimäng korraldada. Kasutasin selleks liikumislabori koolituselt saadud nummerdatud helkureid, mida natuke enda mängu jaoks kohandasin. Lisaks rääkisin ka meie kooli tüdrukute tööõpetuse õpetajaga, kes tegi oma tunnis õpilastega mängu jaoks 30 helkurit. Need olid mõeldud preemiaks mängus osalenutele. Oma panuse andis ka meie kehalise kasvatuse õpetaja, kes tegi mõned liikumisülesanded, mille ma üles filmisin ja QR-koodi abil helkuritele kinnitasin. Koostöös peitub jõud!

Kuigi ka sel päeval oli päris kole ilm, osalesid lisaks õpetajatele ka nende pereliikmed ning mõned meie enda koolilapsed. Minul endalgi oli terve pere kaasas. Pärast mängu läksid mõned veel jalutama ka. Nii tore oli näha osalemas uusi kolleege, kes senini polnud veel üheski liikumisüritusest osa võtnud. Pärast sain tagasisidena kuulda, et kui üritust poleks olnud, oldaks kindlasti istutud sellise ilmaga toas. Tänu üritusele tuldi välja, saadi liikuda ning hea tuju pealekauba. Ei ole halba ilma, kui on soov liikuda ja motivatsiooniks väike tegevus mõeldud, mis õue meelitab.

Detsembrikski olid meil üsna suured plaanid, aga kahjuks saime koolis kohal käia väga lühikest aega enne distantsõppele jäämist. Kuid mõneks ajaks jõudsime siiski käima panna liikumispäkapikud ja selle ägeda idee saime liikumisrõõmu kalendrist.

Ettevalmistus selleks oli suur. Taaskord koostöös meie toreda tüdrukute tööõpetuse õpetajaga said valmis 60 jõulusokki, mis me riputasime koolimaja ustele. Sinna jätsid 2x nädalas liikumispäkapikud ülesandeid.

„Liikumiskingitusteks“ sain ideid Liikuma Kutsuva Kooli kodulehelt, kus leidsin vahvaid lühikesi videoklippe liikumispausideks. Panin need videod taaskord QR-koodi alla, kirjutasin juurde ka juhendi (juhul, kui mõnel õpetajal ei ole näiteks QR-koodi lugejat), lamineerisin need ära ning väikesed liikumispäkapikud käisid neid sussidesse panemas. Mina ajasin näpuga järge, et ülesanded ei korduks ja kõik saaksid erinevaid tegevusi proovida.

Palusin kolleegidel ka võimalusel liikusmipausid jäädvustada ning mulle saata, millest valmis ka allolev video.

Kuna distantsõppele minekuga jäi liikumispäkapikkude käik lühikeseks, mõtlesime ühes õppealajuhatajaga koolivaheajaks kolleegidele tegevuse. Me oleme ikkagi Liikuma Kutsuv Kool ja liigume hoolimata eriolukorrast või koolivaheajast! Nii sai tänu internetist leitud ideele loodud sammukogumismäng „Muuseumi reis“. Saatsime kõikidele kolleegidele ligipääsu tabelile ja mängureeglitele. Kõik kes soovivad, saavad koolivaheaja jooksul koguda samme ja need tabelisse kirja panna. Tabel arvutab need automaatselt kilomeetritesse ümber. Koolivaheaja lõpus vaatame, kes kuhu muuseumini oleks ära kõndinud.

Seekordsesse mängu kaasasime hoopis poiste tööõpetuse õpetaja, kelle abil saame vahvad meened, millega premeerida „muuseumideni“ jõudvaid tublisid kõndijaid. Ka selles mängus on neid koolitöötajaid, kes senini pole veel ühelgi liikumisüritusel osalenud. Lisaks on näha osalemishuvi järgi, et selline tegevus on tore alternatiiv ajal, mil kõik spordisaalid ja huvitegevuste kohad on kinni.

Kuigi mõned tegevused on nõudnud rohkem aega ettevalmistuseks on viimase kahe kuu üritused väga palju aidanud kaasa tiimitunde tõstmisele ja hoidmisele. Näiteks kui mina mängu korraldajana pean olema isolatsioonis, on ikkagi keegi, kes teeb midagi alternatiivset kokkulepitud ajal ja seal on osalejaid. Väga tore on teha koostööd erinevate kolleegidega, kes on saanud minu palveid (nt saada 60 jõulusokki) integreerida oma tundidesse ja tegevustesse. Liikumistegevuste korraldamine kolleegidele või õpilastele ja koostöö tegemine nende samade kolleegidega on mõnel aidanud näha, kuidas üldse oleks võimalik liikumisteemasid oma ainetundi juurde tuua.

Kuigi distantsõpe ja eriolukord ei rõõmusta meist kedagi on mul hea meel, et hoolimata kõigest olen saanud kasvatada liikumispisikut, saama rohkem tundma oma kolleege ning ka ise nii palju liikuda. Uuele aastale läheme vastu igal juhul rõõmsal meelel!

Jevgenia Kirsanova, Narva Kesklinna Gümnaasiumi eesti keele õpetaja

Meil on suur koolimaja, kus õpetajaid ja töötajaid on palju. Alguses oli väike hirm, kas keegi üldse tuleb, kui ma hakkan liikumisüritusi korraldama. Aga tuldi ja väga hea meelega! Olime augustis juba ühe ühisürituse teinud, kus saime palju positiivseid emotsioone ning tundus igati loogiline jätkata ühiste teemakuude tegevustega. Käisime koos õppealajuhatajaga Natalja Nikanorovaga, kes on samuti väga aktiivne inimene, septembris sügisseminaril, kus meile kingiti liikumisrõõmu kalender. Otsustasime selle kohe kasutusse võtta. Nüüd planeerimegi koos erinevaid teemakuid. Vaatame kalendrist, mis mingil kuul fookuses on ning uurime, kas meil on kuskil äkki tuttavaid, kes meid aidata saaks (näiteks kas on mõni tuttav treener või kontakt, kelle kaudu mõnda toredat kohta külastada).

Juba septembrikuus toimunud ühisel mõtete kogumise jalutuskäigul oli nii hea saada kolleegidelt tagasisidet, kui vahva ja mõnus see oli. Minu jaoks oli eriti tore, kui hakati küsima, millal juba järgmine toimub, see andis ka mulle väga hea eneskindluse liikumisürituste korraldamiseks.

Oktoobris käisime vaimse heaolukuu puhul Narva-Jõesuu rannas jalutamas. Nagu „tellitud“ oli meil ka hea sügisene ilm. Kohal oli üle 20 kolleegi, kellega jalutada, lasta mõttel ja vaimul puhata (meri on ju teadagi väga rahustava toimega) ning leida võimalusi teineteisega tuttavamaks saada. Jalutuse käigus korraldasin ka Liikuma Kutsuva Kooli seminaridel ning koolitustel õpitud loodusega seotud mänge. Mõned neist olid teraapilised, et end lihtsalt sirutada ja anda võimalus mõttel puhata ning merd vaadata, teised mängud jällegi kollektiivse ühistunde tekitamiseks. Minu jaoks pole õpetajate liikumisrõõmu kalender võimalus mitte ainult parandada tervist, vaid ka tõsta tiimitunnet. Pärast jalutuskäiku, liikus osa seltskonda edasi ka spaasse end turgutama.

Ainuüksi need kaks kuud on end igati tõestanud. Minulgi on hea meel kohtuda ja tutvuda õpetajatega, keda muidu võib-olla üldse ei näe, sest koolimaja on suur ja kokkupuutepunkti ei ole. Ühised liikumisüritused on nii toredad võimalused end liigutades tutvuda oma kolleegidega, vahetada mõtteid ja saada argipäeva rutiinist välja.

Jevgenia Kirsanova, Narva Kesklinna Gümnaasiumi eesti keele õpetaja