Kehalise kasvatuse/liikumisõpetuse tunnid, kui nad toimuvad siseruumes, on viiruse levikul üheks ohukohaks. Samas on just kehaline kasvatuse tund see, kus eakohaste mängude ja muude grupitegevustega saab leevendada pikast sotsiaalsest eraldatusest ja muutunud eluviisist tulnud muresid, nii füüsilisi kui vaimseid.
Selleks on aga hea, kui tunnid toimuksid õues nii selle kooliaasta lõpuni kui ka sügissemestri alguses. Samuti võiks vähemalt esialgu võtta plaani ülesanded ja tegevused, mis pakuksid õpilastele eeskätt koostegutsemise rõõmu ning tooksid kehaliste oskuste arengu ja liikumisaktiivsuse kaasa pea märkamatult.

Millest alustada?

Pärast pikalt kestnud sotsiaalset distantsi tuleks kehalise kasvatuse või liikumisõpetuse tundides  panna eeskätt rõhku sotsiaalsetele tegevustele nagu liikumismängud, grupitegevused, matkad, loodusretked. Need soodustavad omavahelist suhtlemist, koostööd, rõõmu ühisest tegutsemisest. Vältida tuleks n-ö võrdlemist, liigset võistluslikkust, hindelisi ülesandeid.

Õues tegutsemine

Valdav osa kehalise kasvatuse ja liikumisõpetuse tunde võiksid toimuda õues. Soovitame kasutada erinevaid keskkondi – lisaks kooliümbrusele sobivad ka pargid, metsatukad, linnakeskkond, terviserajad, kergliiklusteed.

Tooge tundidesse sisse vaba aja mänge: reketimängud, kasvõi erinevad peitusemängud, orienteerumine, otsimismängud on need, mida lapsed saavad ka õuevahetundides ja vabal ajal harrastada.

Mänguline kehaliste võimete arendamine pärast vähemaktiivset perioodi

Kuna laste vastupidavus on nõrgenenud, soovitame kehalisi võimeid arendada mänguliselt. Pole mõtet sundida õpilasi kohe pikki maid jooksma. Eelistage tegevusi, kus joostakse väiksemaid lõike, otsitakse seejuures midagi jm. Arendamine toimub siis märkamatult.

Õpetajal tasub arvestada, et õpilaste tase ei ole enam see, mis ta oli enne distantsõpet. Esialgu tueleks jälgida, milline on laste kehaline võimekus ja oskused ning mis punktist alustada.

Oluline on ka suhelda lastega, kaardistada ka nende ootusi ja soove.